Kava

sõnad: Bella Kurg, viis: Karin Tuul

Tuhat sõna, mis tahaksin öelda
Kui ainult vaikust saan kinkida sulle
Me oleme koos, kuigi nii erinevad
Me oleme koos, kuigi nii erinevad

Sa kuuled, aga mina olen vaikus
Sa jõuad, aga mina jään kinni
Murra see piir, mis meid eraldab, eraldab, eraldab
Murra see piir, mis meid eraldab, eraldab, eraldab,
Murra see piir
Murra see piir

Me südamed löövad ühes rütmis
Siin kohtuvad vaikus ja heli
Me oleme koos, kuigi nii erinevad
samas ühtemoodi, kuid erinevad

Sa kuuled, aga mina olen vaikus
Sa jõuad, aga mina jään kinni
Murra see piir, mis meid eraldab, eraldab, eraldab
Murra see piir, mis meid eraldab, eraldab, eraldab,
Murra see piir
Murra see piir

KOKKUVÕTE

Luuletaja ja tema kallim armastavad teine-teist,
aga nad on loomult erinevad.
Luuletaja soovib,
et kallim murraks selle piiri,
mis neid eraldab.

sõnad ja viis: Mari Jürjens, arranžeering: Karin Tuul

Kõik on juba kord öeldud
kusagil siin või seal.
Kusagil unes või ilmsi
valjult või paberi peal.

Kõik on juba kord tehtud
ühel või teisel moel.
Kusagil ammugi nähtud
ilmub taas aegade toel.

Aga ometi otsime, ulbime
mismoodi kõik olema peaks.
Ja teiste tõdesi tõlgime
paneme pahaks või võtame heaks.
Ja vahel otse kui algusest
me inimest looma peaks.
Ta sünnib hommiku valguses
Omaenese ilus ja veas
Omaenese ilus ja veas

Kõik siin meile on antud
mida kord küsisime.
Ihaks sinagi taltud
kui me kord väsime.
Sest kõike siin ilmas ei jaksa
kõike siin ilmas ei saa.
Haarata, teada ja katta
kõigile jaotada.

Ja nõnda me otsime, ulbime
mismoodi kõik olema peaks.
Ja teiste tõdesi tõlgime
paneme pahaks või võtame heaks.
Ja vahel otse kui algusest
me inimest looma peaks.
Ta sünnib hommiku valguses
Omaenese ilus ja veas
Omaenese ilus ja veas
Omaenese ilus ja veas

Ja alustab uut ringi
ja kulutab kingi.
Ja alustab uut ringi
ja kulutab kingi.

Aga ometi otsime, ulbime
mismoodi kõik olema peaks.
Ja teiste tõdesi tõlgime
paneme pahaks või võtame heaks.
Ja vahel otse kui algusest
me inimest looma peaks.
Ta sünnib hommiku valguses
Omaenese ilus ja veas
Omaenese ilus ja veas
Omaenese ilus ja veas

KOKKUVÕTE

Me kõik oleme siin maailmas nagu me oleme,
kõigil on oma head ja vead.
Kõik otsivad õiglust ja tõde.
Mõnikord me kiidame teisi,
mõnikord mõistame hukka.
Kui sünnib uus inimene,
siis ka temal on oma head ja vead.

On lausutud tuhandeid sõnu. Koos nendega ja nende nimel, kel ei ole häält, aga kes räägivad südamega. Kõik on justkui öeldud. Lihtsate sõnadega, selgelt. Südame keeles, mis mõistetav igaühele.
On vaadatud tuhandeid tunde tõtt. Koos nendega ja nende nimel, kel ei ole silmi, aga kes näevad südamega. Kõik paistab ilmselge. Pilgud täis usku, lootust ja armastust, mis mõistetavad kõigile.
Ometi ütleme “nemad” kuigi võiks ja peaks olema meie. Meie, kes me jagame siin ja praegu ühist Aega, mis saab kord otsa meie kõigi jaoks.
Ometi unustavad nii paljud, et meile antud aja kaja kaikub me siinolemisest palju kaugemale.
Ometi leidub endiselt siin-seal nägijate pimedaid pilke ja kuuljate kurte kõrvu.
Trükimust ajaleheartiklite sabas on kohati tumedam maailmast, kus ei ole iial päevavalgust. On kõlanud sõnu, mis kõrvulukustavalt valjud ka maailmas, kus valitseb vaikus.
Meile antud aja kaja on loodud me tegudest ja sõnadest.
Ligipääs on uks, mis avatud kõigile.
Kuuluvus ei ole nende, vaid meie kõigi jaoks.

KOKKUVÕTE

Need, kellel ei ole häält,
räägivad südamega.
Need, kellel pole silmi,
näevad südamega.
Me ei peaks teiste kohta ütlema „nemad“,
vaid peaksime ütlema „meie“.
Sest me kõik elame samas maailmas
ja ükskord saab aeg otsa igaühe jaoks.
Kahjuks on mõnede nägijate silmad pimedad
ja mõnede kuuljate kõrvad kurdid.
Me peaksime mõtlema,
kuidas meid võiks mäletada tulevikus.
Ligi-pääsetavus on uks,
mis on avatud kõigile.

sõnad: Lauri Räpp, viis: Karin Tuul

ajast aega aastaajad aina vahelduvad
kordumatus korduses sajandites lahustuvad

ajast aega aastaajad aina vahelduvad
kordumatus korduses sajandites lahustuvad

ajast aega aastaajad aina vahelduvad
kordumatus korduses sajandites lahustuvad

Mm…
on neis kõigel oma aeg ja igal inimesel´
aeg annab olemise lae, tulekud ja minemised

on neis kõigel oma aeg ja igal inimesel´
aeg annab olemise lae, tulekud ja minemised

Aa…
tulekud ja minemised
tulekud ja minemised

kuid kuidas täidab inimene talle antud aja?
see palju-palju kaugemale tema ajast kajab

kuid kuidas täidab inimene talle antud aja?
see palju-palju kaugemale tema ajast kajab

Aa..

kuid kuidas täidab inimene talle antud aja?

kas joobub ta tühjade sõnade särast
või mõtleb ka neile, kes tulevad pärast
Kas mõtled ka neile, kes tulevad pärast?
Aa!

KOKKUVÕTE

Aastad mööduvad,
aasta-ajad vahelduvad.
Igal inimesel on oma aeg.
Inimest mäletatakse selle järgi,
mida ta oma elu jooksul tegi.

sõnad: Veiko Tubin, viis: Rasmus Puur

Ragiseb loodus!
Kärgatab kõu!

Ragiseb loodus ja kärgatab kõu,
veel on terve mu koor.
Veel on terve mu koor.

Valgust ja ilu täis saab minu põu.
Ma olen mees,
ma olen noor.

Aga kui varjuna variseb tuju,
olema peame me ikkagi vaprad
Raiutud kivisse on meie kuju,
kuid oma koore all oleme haprad
Haprad

Kindlana seisame kõrgemaks sirgume
ikka on võimas latvade müha
Suureks ja tugevaks vaimult me virgume, kasvame päikese poole
kasvame päikese poole üha!

Hoia end vend
ja ma hoian ka end

Hoia end vend
ja ma hoian ka end

Kasvame koos,
kõrgele koos,
kasvame koos,
kõrgele koos,
kõrgele koos!

Ragiseb loodus,
kärgatab kõu,
kuid oma koore all oleme haprad,
kuid oma koore all oleme haprad,
kuid oma koore all oleme haprad.

KOKKUVÕTE

Inimene on nagu puu.
Inimene kasvab suureks ja tugevaks,
kui tema kõrval on teised inimesed.
Mets on tugevam kui üksik puu.
Me peame end hoidma
ja olema vaprad,
kasvama koos päikese poole.
Oma südames oleme õrnad ja haprad,
nagu ka puu on koore all habras.

Nende arvates on minuga hästi. Palju paremini kui oleks kusagil mujal, mõnes teises kohas. Aga ma olen siin ja ma tunnen, et kõik ei ole hästi.
Nemad teavad, mis minu jaoks õige, mis hea. Nad kuulevad selgelt, aga ei kuulata ega kuula ära. Nad näevad selgelt, aga ainult silmale nähtavat. Mõistmata, et sügaval mu sees, mu meeltes tuikavad teravalt nende poolt kivisse raiutud reeglid, kuigi löökide kaja on ammu ajaloos vaibunud.
Ma olen õppinud taluma valu ja seisma kõige kiuste kui puu. Pea püsti ja selg sirge, aga süda sees raskem kui kivi. Seesama süda, kuhu kirjutatud ainult üks reegel – Armastada ja olla Armastatud. Just nii, nagu ma olen. Sellisena, nagu ma olen.
Jah. Mina olen puu, aga meie oleme mets. Puude taga on alati mets ja metsal on vägi. Mets ei saa vaikida ja ta laulab sellest, mis südamel. Ja meie laul on lihtne. See räägib aegumatust soovist – armastada ja olla armastatud. Just nii, nagu me oleme. Sellisena, nagu me oleme.
Meie kõik, üheskoos, laulame ühte laulu. Elulaulu.

KOKKUVÕTE

Üks inimene on nagu puu,
palju inimesi on nagu mets.
Mets on võimas.
Mets laulab sellest, mis südamel.
Meie laul räägib armastusest,
sest kõik soovivad armastada,
kõik tahavad, et neid armastatakse.
Me laulame kõik koos ühte laulu – elu-laulu.

sõnad: Gustav Suits, viis: Veljo Tormis

Ühte laulu tahaks laulda, ühte ainukest:
mis kui vägev merelaine kerkiks südamest.

Ühte laulu tahaks laulda, ühte ainukest:
mis kui vägev merelaine kerkiks südamest.

Aa!

Mis kui vägev merelaine veereks üle maa,
kohaks läbi rahva hingest, keelata ei saa.

Aa!

Kohaks läbi rahva hingest, tõuseks meeste meel,
välguksid ju vaimumõõgad suurte tööde teel.

Aa!

Välguksid ju vaimumõõgad kodutaeva all,
kumaksid öös kuldsemini tähed üleval!

Uu..

Ühte laulu tahaks laulda, ühte ainukest:
mis kui vägev merelaine kerkiks südamest.

KOKKUVÕTE

Laulja tahab laulda laulu,
mis sünnib südames
ja kasvab suureks nagu vägev mere-laine.
See laul veereb üle maa,
kohiseb läbi rahva hinge.
Rahvas ärkab ja saab targaks.

sõnad: Marie Under, viis: Veljo Tormis

Palju tähti akna taga
Palju tähti akna taga –
Ma ei maga, ma ei maga.

Palju tähti akna taga
Kui veel hoidsin nukku süles,
naersin teie poole üles.

Vaatlesin teid ammu enne
kõike õnnetust ja õnne.

Vaatlen nüüdki – imest ilma –
imestelles teile silma.

Vaatlen nüüdki
Äratate härduskihku –
nagu nutaks keegi pihku.

Oh…
Oh neid tähti akna taga!
Oh neid tähti akna taga!
Ma ei maga, ei ma maga.

Ma ei maga
Ei ma maga

KOKKUVÕTE

Luuletaja armastab tähti vaadata.
Ta vaatas tähti juba siis,
kui oli väike tüdruk.
Ka nüüd vaatab ta tähti,
selle asemel, et magada.

sõnad: Doris Kareva, muusika: Karin Tuul

Anna jõudu
Anna jõudu
Anna jõudu
Anna jõudu

Anna jõudu
Anna jõudu
Anna jõudu
Anna jõudu

Anna jõudu
Anna jõudu
Anna jõudu
Anna jõudu

Anna jõudu
Anna jõudu
Anna jõudu
Anna jõudu

Muud ma pole palunud ei palu
Anna jõudu
Selget südant seda palun küll
Anna jõudu

Anna
Tahet taevast endas peegeldada
Anna jõudu
Anna
Murdliku maailma vastuseks

Anna jõudu
Anna jõudu
Anna jõudu
Anna jõudu

Anna jõudu
Anna jõudu
Anna jõudu
Anna jõudu

Anna valgus tunde veres,
et võiks ära tunda rada
anna heldust halastada.

Anna Jõudu
Anna Jõudu
Anna Jõudu
Anna Jõudu
Anna Jõudu
Anna Jõudu
Jääda õiglaseks
Jääda õiglaseks
Jääda õiglaseks

Anna Jõudu
Anna Jõudu
Anna Jõudu
Anna Jõudu
Anna Jõudu
jääda õiglaseks
Anna Jõudu
Anna Jõudu
Jääda õiglaseks
Anna Jõudu
Anna Jõudu
jääda õiglaseks

Anna Jõudu
jääda õiglaseks
jõudu jääda õiglaseks

KOKKUVÕTE

Luuletajale ei meeldi paluda,
aga selget südant sooviks ta endale küll.
Selge süda aitab ära tunda õige raja,
annab jõudu olla õiglane.

Vahetuvad aastaajad, mööduvad aastasajad. Päevadest saavad õhtud ja ööd toovad uued hommikud. Iga hommik on uus algus täis uusi võimalusi.
Ometi peegeldub uue päeva näolt vastu me eilsetes loodud olevik. Inimene on oma elatud eilsete summa, mis kostub me pärisviimasest päevast palju kaugemale.
Aga nüüd ja praegu ei soovi ma muud, kui et öö ei võtaks mu õhtute ja hommikute arvelt aina enam ruumi. Ja et ööpimedus ei trügiks meie vahele.
Kõiki me öeldud sõnu saadab kaja ja teod peegelduvad alati ajas vastu. Meie aja lugu on tulevaste põlvede ajalugu. Milline on meie kajapeegel ses kauges tulevikus, saab selgeks olevikus. Täna. Just siin ja praegu.
Mõtle sellele kui mulle otsa vaatad. Mida sa näed? Mind? Või iseenda näo peegeldust? Aga me saame tõtt vaadata ka nii, et näeme teineteise näol oma südameid. Luba mulle sedasama nii iseenesestmõistetavat, mis sul olemas on ja sinu sõnade ning tegude kaja peegeldub mu näol sulle vastu soojuse ja armastusena. Ligipääsetavus on juurdepääs südamesse.

KOKKUVÕTE

Aeg liigub pidevalt:
iga päeva järel tuleb õhtu,
iga öö järel tuleb hommik.
Kui inimene lahkub,
jäävad alles mälestused sellest,
mida inimene ütles või tegi.
Me saame ise otsustada,
missugused mälestused jäävad meist,
kui me lahkume.
Me saame muuta maa-ilma ligi-pääsetavamaks.
Ligi-pääsetavus on tee inimeste südametesse.

sõnad ja viis: Mari Jürjens

Iga päeva järel algab uus ja võõras päev.
Ning kui saab meil tuttavaks, siis lehvitab ja läeb.
Nõnda palju seiklusi meid elus ootab ees,
Ja üks vapper süda tuksub aina minu sees.

Hea on igal hommikul üles ärgata.
Teada, et ma saan sind enda kõrval märgata.
Ja et läbi tundmatu koos me läheme,
Isegi kui pilvepiir jääb me vahele.

Jääb meie vahele
Jääb me vahele.

Kõik saab korda alati, kui sa oled hea,
Ja ehk juhtub imesid su ümber, mine tea.
Sest keegi meie ümber ju ei ole halb ja must,
Igaüks meist vajab lihtsalt tõelist armastust.

Minu väikses südames on ruumi sinule,
Sulle mõeldes ükski päev ei jää vahele.
Ootan vahel lihtsalt, et sa teeksid mulle pai,
Siis kui muremets on minu ümber liiga lai.

Kui on mure liiga lai
Kui on mure liiga lai, kas sa teeksid mulle pai.

KOKKUVÕTE

Iga päev on uus,
täis uusi seiklusi.
Koos armsamaga on hea käia oma elu-teed.
Mitte keegi pole halb.
Kõik vajavad armastust.
Kui on mure,
lohutab ka väike pai.

sõnad: Lauri Räpp, viis: Merilyn Jaeski

ma peeglisse vaadates ennast ei näe
ei paista sealt nägu, ei silmad ei käed
kuid mul on mu tunded ja südamehääl
nii peeglite taha ma päriselt näen

sa peeglisse vaadates ennast vaid näed
sealt paistavad nägu ja silmad ja käed
on sinulgi tunded ja südamehääl
miks mind enda kõrval sa peeglis ei näe

KOKKUVÕTE

Luuletaja ei näe ennast peeglist.
Ta näeb hoopis peegli taha.
Luuletaja imestab,
miks tema armsam ei näe teda oma peeglis.

sõnad ja viis: Vaiko Eplik, arranžeering: Karin Tuul

sa leiad oma aja
kuigi ei lootnud enam
ta kordab nagu kaja
üht lugu lainetena
ja väga väga vajad
sa teda üha enam

ja nõnda kui niisama
sa lammutad ja lood
sa veedad oma aja
ja oma aja lood
mul on veel aega vaja

ja meie aja kaja
ta peegeldab me nägu
me tavatut ja tava
me hädisust ja hägu

ja nõnda kui niisama
sa lammutad ja lood
sa veedad oma aja
ja oma aja lood
mul on veel aega vaja

sa leiad oma aja
sa leiad oma aja
sa leiad oma aja
sa leiad oma aja

KOKKUVÕTE

Iga-üks vajab aega,
et olla oma-ette.

Üksi olles veedad aega,
nagu ise tahad,
lood oma aja.

Meie aeg on meie moodi.

Sa leiad oma aja.

Ma räägin südamega. Südame keel on kõigile mõistetav. See ei tunne riigipiire, ega erista rahvusi ja kõnetab ühtmoodi kõiki. Ei loe, kas inimesel on midagi vähem või rohkem.
Minu südames heliseb üks palve ja ma panen ta täna siin teie ees sõnade keelde. Meie emakeelde.
Ma palun, et te kuulaksite neid, kel ei ole häält. Et te vaataksite maailma läbi nende silmade, kes ei näe. Et kuuljad ei sulgeks kõrvu inimeste ees, kes ei kuule. Et nägijad ei vaataks mööda inimestest, kel pole silmi ja et vaikus heliseks helgelt ja pimedus teeks ruumi valgusele.
Kui me kõik koos nii teeme, siis võime olla kindlad, et ühes eespool ootavas olevikus heliseb meile antud aja kaja helgetes toonides ja räägib tulevastele põlvedele lugusid armastusega elatud elust.
Paneme kõik koos selle palve helisema ja südamed laulma. Nii, et mitte keegi meist ei jääks mõne ukse taha või ilma millestki, mis on nii enesestmõistetav.
Laulame kõik koos oma elulaulu nii, et selle kaunis kaja kõlab palju kaugemale meile antud ajast.

KOKKUVÕTE

Pole vahet, mis keelt sa räägid
või mis riigis sa elad:
südame keelest saavad kõik aru.
Kui me räägime südame keeles,
saame luua maailma,
mis on ligi-pääsetav kõigile.
Nii on tulevikus elu kõigi jaoks lihtsam.
Meid mäletatakse selle järgi,
et muutsime maa-ilma ligi-pääsetavaks.

sõnad: Aapo Ilves, viis: Ott Lepland, arranžeering: Karin Tuul

Kuula, mis räägib silmapiir.
Kuula, kui kaugele ta viib.
Kuula, mis tuulel öelda veel.
Kuula… nüüd.

Vaata, kui pimedus on teel.
Oota, neis valgus püsib veel.
Kuula, kuis hingab sinu maa.
Kuula… nüüd.

Kuula, mis vaikusesse jäi.
Kuula, neid lihtsaid hetki vaid.
Sa kuula – ka südamel on hääl.

Kuula, sa vikerkaare häält.
Vaata, ja sa peagi näed.
Kuula, see elamise laul.
Kuula… vaid.

Kuula, mis vaikusesse jäi.
Kuula, neid lihtsaid hetki vaid.
Sa kuula – ka südamel on hääl.

Varjudesse tee on mööda läind.
Ma vaatan ja otsin ikka veel.
On vaikusel see võim – heliseda.
Sind ma ootan siin, kus poolel teel.
Sa kuula, hüüdmas on mu hääl.

Kuula, mis vaikusesse jäi,
kuula, neid lihtsaid hetki vaid,
sa kuula, mu südamel on hääl.

Kuula, mis räägib silmapiir.
Kuula, kui kaugele ta viib.
Kuula, mis tuulel öelda veel.
Kuula… nüüd.

KOKKUVÕTE

Kui kuulad südamega,
saad teada,
millest räägivad tuul ja vikerkaar.
Sa kuuled, kuidas heliseb vaikus.
Lihtsatel hetkedel kuuleme südame häält.

sõnad: Lydia Koidula, viis: Gustav Ernesaks

Mu isamaa on minu arm,
kel südant annud ma.
Sull’ laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa!

Sull’ laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa!

Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb.
Su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa, mu isamaa!

Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma.
Ja peaksin sada surma ma
see pärast surema!

Ja peaksin sada surma ma
see pärast surema!

Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames.
Sa siiski elad südames,
mu isamaa, mu isamaa!

Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata.
Su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!

Su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!

Su linnud und mull’ laulavad,
mu põrmust lilled õitsetad.
Mu põrmust lilled õitsetad,
mu isamaa, mu isamaa!

KOKKUVÕTE

Luuletaja laulab oma isa-maale,
sest ta armastab oma isa-maad.

Isa-maa on luuletaja südames.

Isa-maa rõõm on ka luuletaja rõõm,
Isa-maa mure on ka luuletaja mure.

Luuletaja on valmis oma isa-maad kaitsma
ja selle eest surema.

Ta loodab,
et kui ta üks-kord sureb,
maetakse ta isa-maa mulda.