Ligipääsetavus aitab puuetega inimestel ühiskonnast osa saada. Ligipääsetavust aitavad tagada universaalne disain, juurdepääsetav füüsiline keskkond: avalik ruum, hooned ja rajatised sh loodusrajad, pargid, mänguväljakud, WCAG 2.0 nõudeid järgivad ehk rahvusvahelisele ligipääsetavuse standardile vastavad veebikeskkonnad, kirjeldustõlge (vaegnägijatele ja pimedatele), viipekeel (viiplejatele), lihtne keel (intellektihäirega inimestele), kirjutustõlge ja subtiitrid (vaegkuuljatele).

Kõik võidavad tasapinnalisest kõnniteest, astmeteta sisenemisest, liftist, hästi valgustatud avalikust ruumist ja asutuse ruumidest või kontrastsetelt tähistatud pindadest, liikumisteedest ning mööblist, subtiitritest, lihtsatest ja loogilistest siltidest ning viitadest. Need ongi mõned näited ligipääsetavust tagavatest vahenditest ja disainilahendustest.

 
Ligipääsetav nägemispuudega inimesele
Punktkiri
Kirjeldustõlge
Viipekeel
Kirjutustõlge
Ligipääsetav ratastooliga
Lihtne keel
 

Ratastooli piktogramm viitab ligipääsetavale teekonnale, sissepääsule, tualettruumile või ka näiteks ratastooli kõrgusele asetatud teenuse osa kohta. Piktogrammi uuendatud versioon võimaldab küsida küsimusi puudega inimeste ja ehitatud ehitatud keskkonna kohta laiemas mõttes. Kes omab juurdepääsu – füüsiliselt, jah, kuid veelgi enam – haridusele, mõtestatud kodakondsusele, poliitilistele õigustele?

Kirjeldustõlge (vaegnägijatele, pimedatele ja teistele). Vaegnägijatele ja pimedatele mõeldud kirjeldustõlge annab kirjelduste abil edasi kõike visuaalset, näiteks infot tegevuste, tegelaste, lavaliste või stseenimuutuste aga ka ekraanile ilmunud teksti kohta. Hoones ringiliikumiseks on mõeldud kirjelduskaart, mis kirjeldab hooneni jõudmist, hoone sisevaadet, olulisemaid punkte hoones jne. Vaata näidet Rahvusarhiivi kodulehelt. Kirjeldustõlge inglisekeelne nimetus on Audio Description ja lühend AD.

Viipekeel (viipekeelsetele inimestele ja viipekeele oskajatele). Eesti viipekeel on iseseisva grammatika ja sõnavaraga visuaal-motoorne keel, mida tajutakse silmadega ja väljendatakse kehaga. Eesti viipekeel omab eraldiseisva keele staatust, mis tähendab ka näiteks seda, et näiteks eesti ja vene viipekeel on erinevad keeled.

Lihtne keel (intellektipuudega, vähese lugemis- või keeleoskusega inimestele, lastele). Tegemist on lihtsustatud keelega, mis on kergesti loetav ja mõistetav, näiteks intellektipuudega inimeste tarvis. Intellektipuudega inimeste jaoks on tähtis, et info oleks lihtsas keeles, et nad saaksid õppida uusi asju, osaleda ühiskonnaelus, teada oma õigusi ja seista nende eest ning teha ka ise oma valikuid. Lugemisraskustega inimeste spekter on lai: lisaks intellektipuudega inimestele kuuluvad siia ealiste iseärasuste tõttu lapsed, vanurid ja noored ning välismaalased, kes alles õpivad eesti keelt. Lisaks on lihtsad ja äratuntavad sümbolid ja piktogrammid vajalikud ka normintellektiga täiskasvanud inimestele, kuna tihti on ajul lihtsam tuvastada pilti kui teksti.

Nägemispuude tähis – valge kepp. Piktogramm, mis kujutab inimest kõndimas valge kepiga viitab sellele, et teatud ruumid või teenused on kättesaadavad neile, kellel on nägemisvõime osaline või täielik kadu. Valge kepp ise on rahvusvaheliselt tunnustatud sümbolina, mis tähistab pimedate ja vaegnägijate iseseisvust ja liikumisvabadust. Piktogrammi kasutatakse avalikus ruumis (nt muuseumid, pargid ja transpordipunktid) näitamaks, et need kohad on varustatud nägemislangusega inimeste vajadustele vastavate lahendustega​.

Punktkirja piktogramm on loodud spetsiaalselt selleks, et aidata osaliselt või täielikult nägemispuudega inimestel lugeda ja tõlgendada trükitud teksti, kuna kogu saadaolev tekst, sealhulgas punktkirja märk ise, on trükitud punktkirjas. Punktkirja sümbol on täringu kuus ja kiri “Braille” selle all.

Helistades annetusnumbril toetad kontserti 10 euroga. Summa lisatakse teie kõneoperaatori arvele.

 
EPIKODA
ITAK
Kaubamaja
Kultuurikeskus Kaja
Mustamäe linnaosa
Õhtuleht
Swedbank
Tallinn Muusikalinn
Tallinna Tervishoiu Kõrgkool